ülesanne 1

Puue kui tabu (Rühmatööna valminud, minu tehtud)

Kõige algsemates ühiskondades olid puudega inimesed austatud, tihtilugu leiti, et nad on millegi tõttu kõrgemate jõudude poolt soositud. Veidi hiljem aga leiti, et puudega inimesed ei ole ühiskonnas teiste inimestega võrdsel kohal. Leiti, et neil on midagi „puudu“ ja selletõttu praagiti nad tavaliselt ka ühiskonnast välja.(Kikkas, 2009)
Kuna erivajadustega inimesi praagiti ühiskonnast kergekäeliselt välja, siis ei tegeletud ka nende eluolu parandamisega. Selle jaoks puudus inimestel tahtmine ja sellest tulenevalt ka oskused ja vahendid. Puudega inimesed olid teiste poolt tõrjutud ja põlu all.
Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelneva ajajärgu veidi sotsiaalsemat varianti- „ta ei saa seda ega seda teha“ (Kikkas, 2009) Puudega inimesi ei võetud küll kui teistega võrdväärseid ühiskonnaliikmeid, kuid sellegipoolest hakati neid ühiskonda veidikene kaasama. Nende põhivajaduste eest hoolitseti ning neil lasti teha ka lihtsamaid töid.

Allikas: Kikkas,K.(2009)Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele.Loengumaterjal[10.09.2009]
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade

Puue kui tervisehäire (Rühmatööna valminud, Diaana tehtud)

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa selle, et puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. (Kikkas, 2009)

Selline lähenemine pani puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime. (Kikkas, 2009)

19. sajandi teisel poolel alguse saanud eugeenikaliikumine, surus paljudes kohtades puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad". (Kikkas, 2009)

Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini, kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. (Kikkas, 2009)

Allikas: Kikkas,K.(2009)Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele.Loengumaterjal[10.09.2009]

Puue kui eluviis (Rühmatööna valminud, Kerli tehtud)

Üha rohkem on ühiskonnas erivajadustega inimeste seas hakanud levima enda määratlemine ühtse "kultuurina", kellel on oma keel ja kombed. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi (Kikkas, 2005). Kuid sealjuures tuleb kindlasti oluline meeles pidada, et niiviisi ennast määratleda saab vaid iga inimene ise ja näiteks kurtide järeltulijad ei kuulu automaatselt "kultuuri", mille osana nende vanemad on ennast määratlenud.

Allikas: Kikkas,K.(2009)Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele.Loengumaterjal[10.09.2009]

Eesti lähiminevik puudega inimestel (Rühmatööna valminud, Silvia tehtud)

Nagu ilmselt me kõik mäletame siis Nõukogude Liidus puudega inimesi ei olnud. Selline asi on lausa ametlikult dokumenteeritud, erinevate allikate puhul puudus lihtsalt puude kui nähtuse definitsioon.Tegelikult olid nad lihtsalt rangelt eraldatud. Hariduse poole pealt olid füüsilise puudega inimesed eelistatumad. Põhihariduse said küll enamus, aga sealt edasi, pidi olema puudega inimesel endal palju jõudu, tahet ja ka jonni, et edasi saada õppida. Töö võimalused olid üprisgi piiratud – pimedad inimesed tegid harju ja liikumisinvaliidid kingi. (Kikkas,2009)

Nõukogude Liit andis puudega inimesele invaliidsus pensionit, kuid hoidis neid nii öelda „kapis“. (Kikkas,2009). Värske Eesti andis puudega inimestele küll tunnustuse võrdväärsete kodanikega aga samas võttis selle minimaalse elatusvahendi ära. Eriti hariduse näol. Jälgides integreeritud õpetamise suundi Euroopas, kadusid puudega inimestel ära mingigi hariduse saaminegi erikoolide näol. Tavakoolides ei osatud veel piisavalt puuetega laste õpetamist toetada.

Alles lähi aastatel on asi pikkamööda hakanud paranema. (Kikkas,2009)

Nüüdseks on siiski ühiskond arusaamisel, et nii integtratsioon kui ka kaasamine on olulisem puudegainimese puhul. Riigipoole pealt on mõistlikum sotsiaalmaksude maksmise asemel investeerida inimese haridusse ja saada pasiivse abivajaja asemel makse maksev kodanik. (Kikkas,2009)

Allikas: Kikkas,K(2009)Haridustehnoloogia erivajadustega inimestel[10,09,2010]

Puue kui ühiskonna probleem(Rühmatööna valminud, Tiina osa. Paraku ei leidnud meie kursuse lehelt ei Tiina ajaveebi ega ka tehtud ülesannet, seega tegin ise.)


20. sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - Nüüd hakati puuet vaatama kui ühiskonna võimetust. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)
Tänapäeval on hakatud liikuma arusaamani, et erivajadustega inimene on kogu ühiskonna, mitte ainult oma perekonna probleem.Mitte kunagi ei või teada, millal juhtub nn."Normaalse" inimesega mõni õnnetus, mille tõttu võib ka temast saada erivajadustega inimene, selle eest pole keegi meist kaitstud ja inimesed on hakanud seda mõistma. Üha enam on hakatud tegelema ka ennetustööga.

Allikas: Kikkas,K.(2009)Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele.Loengumaterjal[10.09.2009]